Tundub nagu midagi oleks jälle väga paigast ära..
Kas see et ema mõtleb jälle tema nö ülihäid ideid ,mida ma enam ära kuulata ei jaksa ,jh ma olen ta peale JÄLLE vihane ja JÄLLE ei kavatse ma temaga käituda nii nagu kõik tahaksid..
Või on asi selles ,et Taas polda minuga rahul ,vabandust et ma ei oska olla tark või nii..aga ma ju üritan tõesti nii väga keskenduda ja oma laiskusest jagu saada ,KAS SEE SIIS TÕESTI EI PAISTA VÄLJA!?
Või on tervis uue kaardina mängu tulnud?
ükspäev koolist tulles ,bussipeatusesse jalutades paistis päike nii kenasti ja rong oli jaamas ,mul oli tunne ,et ma astuks bussi asemel rongile ja oma kodukese asemel sõidaks kuhugile ära siit. hargisest rutiinist kaugele.
Vat Pariisi tahaks. Mõnda väiksesse kohvikusse ,kus pisikesed lauakesed on väljas ja vaatamisväärsused on otse silme ees. Jooks seal kõige kangemat kohvi ja sööks kõige magusamat šokolaadikooki ja nii uskumatu ,kui see ka ei tundu tahaks ma ka autode lämmatavat heitgaaside ja jälki suitsuhaisu. See oleks täiuslik või mis?
Aga tegelt lähme me klassiga ju siiski Itaaliasse. Kati ei tule ,see teeb meele tiba mõruks. kuid reis tuleb kindlasti fantast.
Huuh ja laupääv oli naljakas. See võõra poisi sünnipääv ,palju võõrast rahvast ja palju kanget ,ma ei teagi. vahelduseks ju võib ,kuigi pühapäev oli midagi koledat. Mitte pohmakas ,lihtsalt nõme oli..pühapäev siiski ju.
aga tegelt mu jutul ei olnudki täna mõtet mulle lihtsalt meeldib vahel klaverit toksida nüüd kui mu isklik arvuti on ju linna teises otsas ühes kollases majas siis pole ma ju eriline arvutisõber või nii..
enivei ,pea on tühi..liiga täis soovi "MA TAHAN KEVADET JA KOHE!"
aga jhmn..tsau siis!