selline tunne..

Oled sa tundnud seda palavikulist tunnet. Sellist ,et sul on ühtaegu kuum ja külm. Ja iga pisemgi tuuleiil toob esile kananaha ja iga väiksemgi emotsioon ajab vere keema. Ja siis korraga tundub ,et see pole üldse päris.
Liiga palju on praegult vastandlike tundeid ,liiga palju emotsioone ,neid on liiga raske seedida oma peas. Iga tunne on liiga erinev ning mõistmatuks jääb ,kuidas need kõik mu sisse ära mahuvad. tekib tunne ,et plahvatan kohe ja iga emotsioon lendab ise suunda.
Kevad ,see on alati nii raske aastaaeg ,alati lõppeb miski samas tähendab see alati millegi uue algust. See aasta aeg toob tagasi palju mälestusi ,mis toovad tagasi vanad tunded. Neid on liiga palju.
Iga pisemgi asi tekitab uusi tundeid ,uusi emotsioon ,neid tuleb juurte ja juurte ja ma ei tea kas suudan neid enese sisse ära mahutada.
Siis tundub ,et see pole üldse mina. Nagu keegi teine tegutseks ja mõtleks minu eest .
See paneb mind naeratama ,aga ei aja südamest naerma.
Kõike ei saa panna võrduma on lihtsalt asju mida ei saa seostada ,seepärast jääb kõik lünklikuks ,see pärast tekivad tühimikud ,kuskil on alati ruumi veel mõne mõtte ja tunde ja inimese jaoks..jälle räägin endale vastu.
Kaotasin mõtte ,mida öelda tahtsin just ,veel üks tühimik ,kuid küll seegi täidetud saab.
ja tead ,ma olen sellest üle. Ole sina ka!
..saades näha parimat on raske ihaldada lihtsalt head..

kuskil mingi tühimik..

Mulle ei meeldi ,kui asjad saavad otsa..lõppevad otsa.
Ma vihkan kui jäetakse õhku poolikuid lauseid ja kui minnakse ära poole sõna pealt.
Need panevad alati mõtlma ,miks ta seda tegi või mida ta mõtles.
Mulle ei meeldi kui jutud saavad läbi..ma tahaksin teada mis saab edasi..alati läheb midagi edasi. Ise fantaseerides tundub nagu oleks see vale ,kuid õhku jäävad küsimused ja mõtted oleksid nagu okkad kurgus. Muidugi kaovad nad mingi aja pärast ära aga siis tulevad jälle uues aseme.

Praegult tunnen ma et kuskil on tühimik ,mitte et mul oleks koolis mingi Kt tegemata vüi midagi..nagu oleks midagi suurt puudu..Ma ei tea mis see..
Nagu oleks ma midagi tegemata..midagi suurt.
Ma tunnen et ma ei tahaks et aeg edasi liiguks ,tahan et see seisaks seni ,kuni ma teahks mis on temegata jäänud.

Ma ei osaka enam isegi oma mõtteid sõnadesse panna ,ma ei oska enam kirjutada nii nagu ma kunagi seda oskasin ,nüüd kirjutan ma lihtsalt nagu sõnu mis pähe kargavad ,aga siis oli teisiti või kuidagi..

Ma ei saanud üks öö magada ,see nõme jutt tuli jälle kuskilt..hoopis mingist peaaegu et võõraste inimeste juurest. See viis mu nii endast välja. Mõnede inimeste sirmakirjalikkus ajab mind lihtsalt öökima. Ärge arvake ,et ma ei tea ,mis roll kellegil selles loos on ,lihtsalt ma poleks uskund kui silmakirjalikud mõned tegelikult on..ah olgu see ei üllatanud mind eriti ,aga lihtsalt kus tuleb selline õelus ja iha teistest rääkida midagi...kas oma elu ei ole elada? See ei olem mingi New York ja see ei ole mingi raamata ,mõistate..See on Pärnu ja kellegi reaalne elu ja see teie mürgipritsimine on ületanud juba selle piiri "me oleme nii õelad aga kõik armastavad meid sellegi poolest sest me oleme lihtsalt nii nunnud.." enivei ma loodan ,et see teema ammendub ennem kui ma saan 17 ,sest teretere minu kaks eelnevat sünnipäeva on suht koht juba rikutud.

Tagasi positiivsele lainele. Ma saan emmega läbi..võib-olla ainult korraks aga ehk pisut pikemaks ajaks.
Ma saan koolis ka enamjaolt hakkama ,pole isegi et viga..mõni - 1 - paneb pisut mõrda ,kuid ausalt see läheb 1st kõrvast sisse teisest välja.

õigus vahepeal ma ju otsustasin öelda mõnede Tere ,kuidas läheb ,aga see kukkus sitast välja..ja ma sain aru et need mõningad ei ole üldse seda kõike väärt olnud..enivei nende mõningatega on nüüd kõik ühel pool. See okas on mutrud ,ei kipita enam sees.

Mõni päev teevad mõningad ,mõningad väiksemadki asjad tuju heaks ja mõni päev on lihtsalt tühi tunne ,mitte mask vaid tühi - nõu fiiling.
Keegi teab mis võiks see tühimik olla??