selline tunne..

Oled sa tundnud seda palavikulist tunnet. Sellist ,et sul on ühtaegu kuum ja külm. Ja iga pisemgi tuuleiil toob esile kananaha ja iga väiksemgi emotsioon ajab vere keema. Ja siis korraga tundub ,et see pole üldse päris.
Liiga palju on praegult vastandlike tundeid ,liiga palju emotsioone ,neid on liiga raske seedida oma peas. Iga tunne on liiga erinev ning mõistmatuks jääb ,kuidas need kõik mu sisse ära mahuvad. tekib tunne ,et plahvatan kohe ja iga emotsioon lendab ise suunda.
Kevad ,see on alati nii raske aastaaeg ,alati lõppeb miski samas tähendab see alati millegi uue algust. See aasta aeg toob tagasi palju mälestusi ,mis toovad tagasi vanad tunded. Neid on liiga palju.
Iga pisemgi asi tekitab uusi tundeid ,uusi emotsioon ,neid tuleb juurte ja juurte ja ma ei tea kas suudan neid enese sisse ära mahutada.
Siis tundub ,et see pole üldse mina. Nagu keegi teine tegutseks ja mõtleks minu eest .
See paneb mind naeratama ,aga ei aja südamest naerma.
Kõike ei saa panna võrduma on lihtsalt asju mida ei saa seostada ,seepärast jääb kõik lünklikuks ,see pärast tekivad tühimikud ,kuskil on alati ruumi veel mõne mõtte ja tunde ja inimese jaoks..jälle räägin endale vastu.
Kaotasin mõtte ,mida öelda tahtsin just ,veel üks tühimik ,kuid küll seegi täidetud saab.
ja tead ,ma olen sellest üle. Ole sina ka!
..saades näha parimat on raske ihaldada lihtsalt head..

kuskil mingi tühimik..

Mulle ei meeldi ,kui asjad saavad otsa..lõppevad otsa.
Ma vihkan kui jäetakse õhku poolikuid lauseid ja kui minnakse ära poole sõna pealt.
Need panevad alati mõtlma ,miks ta seda tegi või mida ta mõtles.
Mulle ei meeldi kui jutud saavad läbi..ma tahaksin teada mis saab edasi..alati läheb midagi edasi. Ise fantaseerides tundub nagu oleks see vale ,kuid õhku jäävad küsimused ja mõtted oleksid nagu okkad kurgus. Muidugi kaovad nad mingi aja pärast ära aga siis tulevad jälle uues aseme.

Praegult tunnen ma et kuskil on tühimik ,mitte et mul oleks koolis mingi Kt tegemata vüi midagi..nagu oleks midagi suurt puudu..Ma ei tea mis see..
Nagu oleks ma midagi tegemata..midagi suurt.
Ma tunnen et ma ei tahaks et aeg edasi liiguks ,tahan et see seisaks seni ,kuni ma teahks mis on temegata jäänud.

Ma ei osaka enam isegi oma mõtteid sõnadesse panna ,ma ei oska enam kirjutada nii nagu ma kunagi seda oskasin ,nüüd kirjutan ma lihtsalt nagu sõnu mis pähe kargavad ,aga siis oli teisiti või kuidagi..

Ma ei saanud üks öö magada ,see nõme jutt tuli jälle kuskilt..hoopis mingist peaaegu et võõraste inimeste juurest. See viis mu nii endast välja. Mõnede inimeste sirmakirjalikkus ajab mind lihtsalt öökima. Ärge arvake ,et ma ei tea ,mis roll kellegil selles loos on ,lihtsalt ma poleks uskund kui silmakirjalikud mõned tegelikult on..ah olgu see ei üllatanud mind eriti ,aga lihtsalt kus tuleb selline õelus ja iha teistest rääkida midagi...kas oma elu ei ole elada? See ei olem mingi New York ja see ei ole mingi raamata ,mõistate..See on Pärnu ja kellegi reaalne elu ja see teie mürgipritsimine on ületanud juba selle piiri "me oleme nii õelad aga kõik armastavad meid sellegi poolest sest me oleme lihtsalt nii nunnud.." enivei ma loodan ,et see teema ammendub ennem kui ma saan 17 ,sest teretere minu kaks eelnevat sünnipäeva on suht koht juba rikutud.

Tagasi positiivsele lainele. Ma saan emmega läbi..võib-olla ainult korraks aga ehk pisut pikemaks ajaks.
Ma saan koolis ka enamjaolt hakkama ,pole isegi et viga..mõni - 1 - paneb pisut mõrda ,kuid ausalt see läheb 1st kõrvast sisse teisest välja.

õigus vahepeal ma ju otsustasin öelda mõnede Tere ,kuidas läheb ,aga see kukkus sitast välja..ja ma sain aru et need mõningad ei ole üldse seda kõike väärt olnud..enivei nende mõningatega on nüüd kõik ühel pool. See okas on mutrud ,ei kipita enam sees.

Mõni päev teevad mõningad ,mõningad väiksemadki asjad tuju heaks ja mõni päev on lihtsalt tühi tunne ,mitte mask vaid tühi - nõu fiiling.
Keegi teab mis võiks see tühimik olla??

Fakk!
Oli hetk ,mil vajasin ,et keegi paneks käe õlale ja ütleks ,sa tegid õigesti ,ainult nii saab elu minna edasi nii nagu kunagi tahad. Vahest tulebki asjadest loobuda ,et saavutad see mida tõeliselt ihkad - imetlusväärne ,kadedusväärne elu täis ainult perfektseid vigu ja kõike muud ilusat. Mitte kerget aga ilusat!
See hetk läks mööda..
ja kui poleks läinud ,et muudaks see enam midagi. Ma olen ära sealt kus kurat. See on läbi overändout..
See ei muuda midagi. Me oleme mõlemad liiga jäärapäised ,et öelda ,sorry ma tegelt armastan sind ja ma ei mõlund seda kõik nii! Fakk ma ju igatsen oma kullakallist emmet kes on kõigeparem maailmas!!!!
Ma armastan teda sama palju kuipalju ma teda vihkan.
Tea emme ,et ma ei tahtnud ,et tegelt nii läheks ,aga mis tehtud see tehtud. Oma kahetsust avaldan sulle kunagi hiljem.
Nüüd oleme siis nö eraldi eludes..just nagu tahtsin ju..!?
Fakk ma ju ei teadnud ,et ma sinust niii kohutavalt puudust hakkan tundma. Meie Vaidlustest ja kaklemistest...meie reedestest shopingutest ja laupäeva hommiku pannkookidest...
Kunagi ehk..
RUMAL ON SEE INIMESELOOM..

Tundub nagu midagi oleks jälle väga paigast ära..
Kas see et ema mõtleb jälle tema nö ülihäid ideid ,mida ma enam ära kuulata ei jaksa ,jh ma olen ta peale JÄLLE vihane ja JÄLLE ei kavatse ma temaga käituda nii nagu kõik tahaksid..
Või on asi selles ,et Taas polda minuga rahul ,vabandust et ma ei oska olla tark või nii..aga ma ju üritan tõesti nii väga keskenduda ja oma laiskusest jagu saada ,KAS SEE SIIS TÕESTI EI PAISTA VÄLJA!?
Või on tervis uue kaardina mängu tulnud?
ükspäev koolist tulles ,bussipeatusesse jalutades paistis päike nii kenasti ja rong oli jaamas ,mul oli tunne ,et ma astuks bussi asemel rongile ja oma kodukese asemel sõidaks kuhugile ära siit. hargisest rutiinist kaugele.
Vat Pariisi tahaks. Mõnda väiksesse kohvikusse ,kus pisikesed lauakesed on väljas ja vaatamisväärsused on otse silme ees. Jooks seal kõige kangemat kohvi ja sööks kõige magusamat šokolaadikooki ja nii uskumatu ,kui see ka ei tundu tahaks ma ka autode lämmatavat heitgaaside ja jälki suitsuhaisu. See oleks täiuslik või mis?
Aga tegelt lähme me klassiga ju siiski Itaaliasse. Kati ei tule ,see teeb meele tiba mõruks. kuid reis tuleb kindlasti fantast.
Huuh ja laupääv oli naljakas. See võõra poisi sünnipääv ,palju võõrast rahvast ja palju kanget ,ma ei teagi. vahelduseks ju võib ,kuigi pühapäev oli midagi koledat. Mitte pohmakas ,lihtsalt nõme oli..pühapäev siiski ju.
aga tegelt mu jutul ei olnudki täna mõtet mulle lihtsalt meeldib vahel klaverit toksida nüüd kui mu isklik arvuti on ju linna teises otsas ühes kollases majas siis pole ma ju eriline arvutisõber või nii..
enivei ,pea on tühi..liiga täis soovi "MA TAHAN KEVADET JA KOHE!"
aga jhmn..tsau siis!

Per aspera ad astra.
see peaks ütlema kõik..